„Siis ikka vist selle Juuli asja pärast,“ arvas Maret.
„No küllap vist,“ lausus Sass. „Näe, enne oli nõnda, et narri tüdruk ä’ä ja ta pistab pea silmusesse või kargab vette, kas või oma kaevu, aga nüüd, kui üldse midagi sünnib, siis poisiga, just nagu oleks see narritud.“
„Sa siis usud, et Juuli on selle asja taga?“ küsis Maret õudusega.
„Aga mis sa siis arvad?“küsis Sass vastu. „Ega see loll poiss ometi omapead…“
„Aga ehk läks ometi ise kadedusest, sest ta armastanud ju kangesti Juuliga rammu katsuda ja hoidnud teda kui hull taga,“ ütles Maret.
„Lõpuks, kes teda hullu looma teab, jumal ehk üksi,“ lausus Sass nagu kaheldes oma esialgseis oletusis.
Aga Elli, kes lamas siinsamas tagakambris, ilma et oleks leidnud und, ja kuulis vanemate tasast sosinat Juulist, poisist ja Otist, ei kahelnud milleski, kuigi ta ei saanud õieti aru, millised olid just isa ja ema arvamused. Ellil oli algusest saadik kõik selge: Juuli oli tema, Elli peale armukade, sest et Ott jättis ta maha ja hoidis Elli poole, armastas teda tõsiselt, mitte nõnda nagu Juulit. See siis südametäiega ajaski Eedi Oti kallale, nii et kui ei saa Juuli ise teda, siis ei pidanud teda saama ka Elli ega keegi teine. Ja kui see oleks tõsi, mis Oskar räägib, — nüüd juba Elli hakkas uskuma, et Ott käis viimasel ööl pärast tema juurest põgenemist tõepoolest Orul —, siis oleks kõik üsna lihtis: Otilt endalt saadi Orul teada, kuidas tema asjad Mäel ja millal ta peab minema. Jah, Ott ise võis seda rumalast peast rääkida. Pealegi oli tal lahkumise hommikul selline mürgeldav meeleolu, et tema minekut võidi Orul ilma milletagi tähele panna. Õige: seal võidi näha, kuidas Ott, pamp seljas, lähenes õueväravale ja kuidas Maret talle vastu läks
