„Mis ta tühjaga veel plärab!“ kuna aga ema ei lausunud midagi, ainult silmad tulid tal äkki vett täis, nii ilusad olid tema meelest Sassi sõnad. Ja veel kord tuhandendat korda andestas ta mehele tema vigase jala ja kõik need halvad sõnad, mis ta eluajal teistelt inimestelt on pidanud tema pärast kuulama, andestas haletsevad pilgudki, mida Maret on pidanud nii sagedasti oma nahal kandma. Ja nagu oleks perenaise salajased mõtted ja tundmused ülemeelikusse sulasepoissigi hakanud, vastas see peremehele:
„Õige seegi, peremees, tüdrukud ei seisa nõnda kuigi kaua ilusad.“
Sellega oli õieti kogu toiming läbi. Sulasel oli raha näpu vahel ja ka muidu oli teineteisele kõik öeldud, mis üks mees teisele nende olukorras öelda võib. Peremees tõusis laua tagant, et tagakambrisse minna. Sulane puutus käega juba koja ukselinki. Aga siis pöördus peremees veel kord ümber ja ütles:
„Õieti öelda, mul on teist kahju, olite tubli töömees.“
„Ehk võtate teine suvi tagasi?“ naeris sulane vastu.
„Kui Elli eest ära saaks, siis…“
„Siis ei taha,“ ütles poiss ruttu vahele, „siin on nii sea moodi saand tööd teha.“ Ütles ja läks kolinal uksest välja, nagu oleks tal äkki süda täis saanud. Aga ei, Otil ei olnud süda põrmugi täis, ta sattus ainult ülemeelikusse tujju. Väljas kohtas ta Tiinat, kes tuli lauda poolt, ämber käes, ja sellele ütles ta laia lõuaga naerdes:
„Oleks see minu teha, siis sinu ma uputaks nagu pimeda kassipoja solgiämbrisse.“
„Just minu ema sõnad,“ vastas Tiina samuti naerdes poisile. „Tema ütles ikka, kui ta mu vigaseid jalgu vaatas ja nuttis: kassipoja pistad kas või solgiämbrisse, aga mis sa inimeselapsega teed, olgu ta ei tea kui suur rinu.“
