maga seda teeb, mis Oru Juuliga, siis löön ma ta maha,“ rääkis Oskar ärritatult.
„Ära aja hullujuttu!“ hüüdis Maret hirmunult, aga ometi oli omal sügavamas südamepõhjas hea meel, et Oskar nii südilt õe kaitseks välja astunud.
„Ega see nii lihtne ole,“ ütles Sass ja kiskus sõnu nagu läbi hammaste, mis tõendas, et ta asja väga tõsiselt võttis. „Sest sa mõtle, mis oleks, kui Elli temale kangesti minna tahaks ja tema ise Elli võtaks.“
„Kuhu te nad elama panete?“ küsis Oskar. „Siia Vargamäele? Mina siis siia ei jää, sest mina Otti ei kannata, ammugi mitte oma õemehena. Ja mis elu oleks Ellil, kui Oru Juuli on siinsamas, kelle vahet mees terve suve jõlkund.“
„Noh, siis lähevad nad Vargamäelt ära, kui muu ei aita,“ ütles isa.
„Kuhu nad lähevad?“ küsis poeg. „Igal pool võivad mehel teised ees olla, kelle juures ta suve otsa magand, sest ega tal ometi ainult Juuli ole olnd.“
„Aga mis siis teha, kui nad teineteist ei jäta?“ küsis Maret nõutult.
Kõik vaikisid tükk aega. Siis ütles Oskar:
„Oleks Ott mees, aga ta ei ole ju.“
„Mina olin ükskord halvem mees kui Ott,“ ütles isa; „mina olin kroonusant, aga vana Andres võttis ometi mu väimeheks vastu ning sinu ema ei jätnud mind, ei hoolind minu vigasest jalast, ei hooli tänapäevani.“
„Ei hooli surmani, mu poeg,“ lausus Maret peaaegu pühalikult.
See puutus Oskarit valusasti, sest tal tuli meelde, mis Tiina oma ilust ja Vargamäest rääkinud, kuhu ta kuidagi ei kõlbavat, aga ometi ei mõtelnudki ta sellepärast tüdru
