„Toa juurde,“ vastas Oskar, sest lugu sündis aidas.
„Tahad sa emale öelda?“ küsis Elli, kes venna kannul.
„Emale ja isale,“ vastas Oskar.
„Kui sa seda teed, siis ei lepi ma enam kunagi sinuga,“ ähvardas Elli.
„Pole tarviski,“ vastas poiss.
„On sul kade meel või?“ küsis tüdruk otse toaukse all pilkavalt. „Sul omal on ju Tiina. Millal mina sinu järele olen piilund või sinu peale kaebamas käind.“
Nüüd jäi poiss peatuma, pöördus ümber ja ütles:
„Sina ära võrdle ennast minuga, sest mina olen mees, sina naine, pealegi olen mina sinust mitu aastat vanem. Aga mis peaasi — sina pole mind kunagi Tiina suudlemiselt taband. Ja mina ei taha, et sul oleks selle poisiga lõpuks laps.“
Vastuseks katsus Elli naerda ja ütles siis:
„Sinu arvates tulevad siis lapsed suudlemisest?“
„Just,“ vastas poiss, „sellest nad hakkavadki tulema.“
Ema tuli parajasti lauda poolt, ämber käes, ja küsis:
„Mis te jälle seal kahekesi nääklete?“
„Ma tahtsin sulle öelda, et sa paremini oma tütre järele valvaks, ei muud midagi,“ vastas Oskar.
„Mis ta jälle tegi?“ küsis ema.
„Seda võib ta ise öelda,“ vastas poiss ja läks aida poole tagasi. Aga kui Elli seda nägi, ütles ta emale:
„Nüüd ta läheb Otiga kaklema, juba esteks tahtis ta talle kallale karata.“
Ema kutsus poega tagasi, aga see ei võtnud seda kuuldavakski. Ta läks otseteed aita sulase juurde ja ütles sellele ilma pikemata:
„Järgmine kord annan sulle esimese paraja asjaga sõnalausumata pähe.“
