sai, sest see on inetu, aga pärast tuleb välja, et pistsite pussi mättasse, kust teda keegi ei leia, ja see pole sugugi inetu, vaid minu meelest väga ilus. Kuidas see siis nüüd on, et see on inetu, mis ei ole inetu? Sellepärast arvan ma, et teie ei räägi ikka veel tõtt. Teil on mingisugune saladus, mida te varjate.“
„Ma ju palusin teid mitte enam sellest rääkida,“ ütles tüdruk, valus ilme näos ja silmis. „Ega ma siis seda ole öelnd, et pussi mättasse pistmine on inetu, vaid et terve see asi, millest me räägime. Mul jooksevad judinad üksteise järele üle keha, aga teie ei hooli sellest, ajate oma uudishimu taga. See on lihtsalt hirmus, et teie läksite selle poisiga minust rääkima. Kuidas te ometi võisite seda? Te olete tänini minu vastu nii hea ja viisakas olnd.“
„Uskuge, Tiina, ma olen seda ka nüüd ja edaspidi,“ kinnitas poiss.
„On see siis viisakas, minust temaga rääkida?“ küsis Tiina.
„Me ei rääkind midagi halba,“ ütles Oskar. „Tema isegi kiitis teid.“
„Ja teie meelest pole see halb, kui tema kedagi kiidab?“ küsis Tiina.
„Ta ütles ainult: Tiina ilus tüdruk, muud mitte midagi,“ seletas poiss.
„Mis ta siis veel pidi ütlema? Mis hullemat võis ta veel ütelda?“
„Aga Tiina, see on ju õige,“ ütles poiss nüüd.
„Nüüd hakkate ka teie mulle häbematusi ütlema,“ rääkis tüdruk ja tema huulil tundus värinat, kas pealetükkiva nutu või lihtsalt erutuse tõttu, sellest oli võimatu aru saada.
