niipea kui see sündinud, siis mine oma Kaiega, kuhu tahad. Mine kas metsa kuuse või randa teise paadi alla. No oodaku nad, seda Ott neile ei kingi! Ott pole kellelegi midagi kinkinud, ei kingi ka neile. Ei kingi Juulilegi! Sest ka tema peab ometi teadma, mis neil kodus sünnib.
Nõnda mõtles Ott vana Andrese juttu kuulates ja ka pärast seda. Tema tundis, et temale on ülekohut tehtud, ja temas põles tasumishimu. Samal ajal hakkas teda erilise hooga põletama iha Elli vastu, just nagu kütaks ka seda tasumishimu. Elligi tundis äkki, et Ott hakkab tema vastu põlema, tundis seda tema juhulisest puutumisest, tundis pilgust, häälest, naerust, arvas tundvat isegi liigutusist ja seisanguist. Uuesti muutus põlevaks küsimus, kuidas kokku saada. Ja Ott ütles, et las tulevad pikad pimedad ööd. Nõnda muutusid pikad pimedad ööd, mida Elli alati vihanud, armastus- ja ihaldusväärseks. Kui nad ometi võimalikult ruttu saabuksid!
Aga loodus ei hakanud kahe noore põleva südame pärast hüppeid tegema, tema käis rahulikult oma rada, nagu oleks tal aega küll. Nõnda sai ka Ott aega Orul edasi käia, ning ta tegi seda nüüd peaaegu juba avalikult, hoolimata sellest, mis ütles Elli süda sees. Ometi oleks praegu võimalik olnud end paremini varjata, sest ööd olid juba pikemaks ja pimedamaks muutunud. Ott elas häid päevi, elas täie teadmusega, sest need ei pidanud kaua kestma. Ta sõi käsikaudu pimedas aidas marju, mis Juuli talle aiast noppinud, ta sõi ka marjapirukaid, mida Juuli talle oma käega valmistanud, ta maitses esimesi õunugi ning värsket kärjemett. Siis ütles tüdruk ühel ööl nuttes, et tema kardab enda pärast, tema kardab, et temaga pole asjad enam õiged. Seda silmapilku oligi poiss pikisilmi oodanud. Ta ütles:
