hirmsat, kui isa sureks teadmisega, et Oru Eedi peab Tiinat ilusaks tüdrukuks. Sellepärast seletas Tiina edasi:
„Siis ta ei saaks ju enam kunagi teada, et see ei ole õige ja teie seletasite seda asja kraavil hoopis teisiti.“
„Aga mina ehk eksisin siis,“ ütles Indrek.
„Härra, see ei või olla,“ ütles Tiina nüüd. „Teie ei võinud siis eksida, sest te ütlesite seda nii ilusasti. Nüüd te eksite, või te ajate minuga kiusujuttu. Te olete päevad ja ööd otsa üksipäinis ja tüdinete lõpuks sellest ära ning hakkate minuga kiusujuttu ajama. Sest mina olen siin tähele pannud, et inimene ei või muidu elada, kui peab kedagi kiusama, kas või pisinatukenegi, kas või nalja pärast. Ja et isa on nii vana, siis temaga ei taha te ei nalja heita ega kiusujuttu ajada, nõnda hakkategi minuga peale. Tänini te minuga seda ei teind, aga sestsaadik, kus see asi selle poisiga seal soos juhtus, on kõik teisiti. Peres on ka kõik minu vastu muutund, nagu oleks neil teada, kuidas ma seal jooksin, puss peos, ja pärast põõsa taga kükitasin ning teie mu kleiti otsisite. Ja teate, härra, mis ma unes nägin: et mina ise olen see kuusk, mille otsa te selle pussi viisite, et mina laman välja ääres, käsi püsti ja puss peos. Kui ma üles ärkasin, katsusin teise käega, et kas mul ikka tõesti pussi peos ei ole, nii selgesti nägin ja tundsin ma seda.“
„Teil istub see puss nüüd veres,“ ütles Indrek. „Ma pean ta lõpuks sealt ülalt maha tooma ja kuhugi mujale peitma, nii et teie ei teaks, siis jätab ta oma öösise hulkumise mööda teie verd.“
„Palun, härra, ärge tooge teda sealt ülalt maha,“ ütles Tiina, „see oli nii kena vaadata, kuidas teie sinna kõrgele ronisite ja ta terapidi seal sisse tagusite, nii et ta oleks kõvasti sees.“
„Aga kui ta teid ööseti piinab?“ küsis Indrek.
