Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/30

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

padrikus vähemaid vendi püüdes ja partide prääksumist polnud kuskil kuulda. Aga hilised pääsukesed lendlesid ja häälitsesid, nagu ei tunnustaks nad kinnivajunud kraave ega okastraati. Ruttu, ruttu korjasid nad oma poegadele toitu, et need saaksid võimalikult pea jaksu lennuks lõunamaile.

Indrek katsus häälitseda ja hüüda, aga jõgi ja küünid olid tummad: küünid olid heinu täis ja ei kajanud vastu. Aga millalgi olid nad kõik tema hõikele vastanud — kõik, lähemad valjemalt, kaugemad nõrgemalt, olid vastanud, nagu oleksid nad elavad olevused. Indrekut valdas endine nukrus, üksilduse ja mahajäetuse nukrus. Tundus, nagu häälitseksid pääsukesedki ainult sellepärast, et nad on seltsimeeste poolt siia maha jäetud.

Mingi sisemise aje sunnil Indrek läks rohtunud voo juurde, kus oli ennemuiste tõke. Ja leidnud veel praegugi siit tõkke, ta läks seda mööda üle jõe ning läbi heinamaade paju- ja kaserägastikku, kus asusid vanal ajal põdrad, metskitsed ja metsised. Siin ta kolas nagu pimesi ja käsikaudu ringi, aga ei leidnud põtradest ega metskitsedest enam jälgegi. Aga metsiseid nägi.

Päike kaldus juba õhtu poole, kui Indrek jõudis kuhugi välja äärde, ilma et ise oleks õieti teadnud, mis koht see on. Pärast selgus, et ta on Hundipalul, ning imeselgena meenus talle, kuis ta paljude aastate eest istus Tiiduga kord kasepakul ja arutas suuri ja tähtsaid isamaa-asju.

Nüüd ei ole Tiitu enam Hundipalul ja tema järeltulijadki on siit mailt viimseni lahkunud. Siingi on kõik võhivõõras, nagu soos ja rabaski. Kogu ümbrus ja elu oleks nagu mingisugune pettekuju ja tühipaljas illusioon. Esimest korda Indrek tundis sellise selgusega, milline illu-

30