mõelnd enne oma südames, mis sina sellega vana Andresele teed, kes elab nagu hunt üksinda saunas? Tema mõtles ju sinust kirikuõpetaja suada, kes tuleb Vargamäele tõde ja õigust kuulutama. Mis ütleb tema vana süda sees, kui ta näeb, et sina ei ütle mitte jutlust kantslis, vaid Vargamäe kruavis?“
„Teispere isa, sa ju ise ütlesid ennist: inimene mõtleb, kuid jumal juhib,“ vastas Indrek.
„Jah, Indrek,“ lausus Pearu alistunult, „nii see on. Ka sinu isa mõtlemised ja himustamised on tühjaks suand, meie mõlemad, need kaks kanget Vargamäe vanameest, oleme tühja eland ja prosessind, sest meie rehnutipidamised ei ole piisand vägede Jehoova ees. Ja sinugi mõtlemised ja rehnutipidamised ei ole piisand, Indrek, sest ega sa muidu poleks tulnd siia Vargamäe soosse õndsa sauna Madise asemele, ainult et sinul olla külmaga kummist searega suapad jalas, vana sauna Madis aga löristas pastlaid, needki lapp lapi peal, nagu oleks teine jala alla hakand ehitama puabelitorni. Jah, ka sina, Indrek, pole suand seda, mis tahtis su isa või mis tahtsid ise. Nagu minu kõrvu puutus, sinul, Indrek, läind naistega asjad sassi, nii et naiste pärast sa siis oledki siin Vargamäe soos.“
„Nõnda see kuulukse olevat,“ lausus Indrek, nagu oleks jutt kellestki kolmandast.
„Nõnda see kuulukse neh,“ kinnitas Pearu mõttes ja kratsis kõrvatagust, kus rippusid harvad hallid karvaudemed mütsiloti alt. „Naistest see inimese häda ilma tulnd ja ega ta enne naisi kaogi. Naine on nagu piip või piiritus mehe suus ja sisikonnas: teeb vaeva, paneb ägisema, aga lahti temast raipest ei sua. Vahel tuleb patu mõte, et kas sealilmaski mees eideta lepib. Ja see on muast madalast nõnda — piip ja piiritus ning naine. Jumal ei anna iga-
