niinimetatud rukkilõikuse kuumus. Ei olnud pilvelajukest kogu taevas ega tundnud muud tuuleõhku kui seda leitsakut, mis tõusis maast, kui lähendasid näo sellele. Inimestel voolas töö juures higi ojana. Hobused tõmbusid aiste vahel vahtu, kui vedu oli pisutki kõvem. Karjapoiss oli loomadega hädas, sest need kippusid kaua aja tagant kord jälle kiini jooksma. Mullikad käisid aina, sabad pooles vinnas, ja kuulasid kiilide laulu, et kihutada parajal silmapilgul tihnikusse. Koerad käisid end aeg-ajalt sogases kraavivees kastmas. Varblasedki seisid sirelipõõsastes, tiivad losakil, nokad laiali, nagu laseksid nad liigset auru välja. Kõike seda ümbritses õhk, mis virvendas põldude kohal ja aedade vahel, nagu oleks ta täis kevadist õietolmu.
Ühel sellisel päeval vana Oru Pearu tuligi kepi najal Jõessaare alla Indreku juurde. Kui see imestust avaldas, kuidas ta küll nii kaugele saanud, vastas Pearu mättal istet võttes:
„Kuumus on nii suur, et usski tõuseb mättal püsti, eks ta siis minusugusegi kontsu luid-liikmeid üles sulata.“ Ja kui Indrek sellepeale kohe midagi ei vastanud, jätkas vanamees: „Tulin sind vuatama, Indrek. Kuulen teistelt juba ammugi, et sina kaevad nüüd Vargamäe soos kruavi, ja ootan, et tuled viimaks ka mind vana mulda vuatama, aga sina ei tule. Noh, siis tulin mina. Näe, jalad andsid viimasel ajal nagu natuke järele. Mini ütleb, see tulla suurest palavusest, aga mina arvan, et küll see tuleb sellest, kellest vanadele niisukesed asjad ikka tulevad. Minu isale tuli ka nõnda, ning siis tuli varsti surm. Surm on see, kes paneb vanainimesele uuesti hinge sisse, surm on see, kes teeb meid jälle nooreks. Surm istub juba ihuliikmeis ja paneb need väntama. Aga ega surmgi pole nii kange, et ta suaks minusuguse mulla Jõessaare, kui mul poleks Karla abiks
