„Parem on, kui asi niipea Oskari kõrvu ei puudu, sest muidu ei tea, mis see oma ägeda loomuga teeb.“
Sellega nõustus ka Sass. Aga vanemate kartus oma poja pärast oli üsna ilmaaegne, sest tema oli asjast omal viisil teada saanud, pealegi veel mõni päev varem kui isa. Tema läks ühel õhtul hobust kopli viima ja tegi seal väikese ringi, et vaadata, kas aed igal pool korras. Kui ta nõnda jõudis piiriaia äärde, seisis seal teispere Helene, nagu oleks ta meelega siin oodanud või isegi siia ette joosnud, seisis ja ütles Oskarile lahkesti „tere õhtust!“ Muidugi võttis Oskar tervise sama lahkesti vastu ja jäi peatuma.
„Miks te enam kunagi pidudel ei käi?“ küsis Helene.
„Väsind, ei jäksa,“ vastas Oskar.
„Küll olete teie naljakas,“ naeris tüdruk.
„Kuis nii naljakas?“ küsis poiss.
„Teie ja väsind,“ vastas tüdruk. „Mis siis mina pean tegema?“
„Kas teie ei ole siis väsind?“
„Ei ole! Ma võiks kas või iga õhtu tantsida, kui aga oleks, kellega.“
„Nii et hakkame kohe peale?“ küsis poiss naljatades.
„Aed on vahel,“ naeris tüdruk vastu ja, arvates, et sellest sissejuhatuseks aitab, pööras jutu inimesile ning ütles lõpuks, et Tiina olevat kena tüdruk.
„Arvate?“ küsis Oskar ootama jäädes, et mis edasi tuleb, sest ega sellega võinud leppida.
„Väga kena,“ kiitis Helene, „aga kas ta ei ole hirmus kuri?“
„Miks nii?“ küsis Oskar.
„Ma ei tea muud midagi, kui et ta on koera meie poisile kallale ajand, poiss on nüüd kodus haige maas.“
