davad. Aga Maret ütles, et tema ei tea sellest midagi, ja see oli esimest korda, kus ta oma mehele lausa valetas. Süda valutas endal hirmsasti sees, aga valetas siiski, sest ta oli seda Indrekule ja Tiinale lubanud. Eriti ei tahtnud ta Tiinale antud sõna murda, sest Maret teadis, mis Tiina tema heaks teinud, ja uskus, et Tiina aitab ka tulevikus Elli järele valvata, kui seda peaks vaja olema. Pealegi lohutas Maret end sellega, et ega see vale kuigi kauaks püsima jää, sest varsti pole ehk Tiinal endalgi mõni teab kui suurt mõtet oma saladuse varjamiseks.
Sass hakkas kuuldud asjast juttu tegema ka teistega. Ott teadis lõpuks ütelda, et Oru poiss olla tõepoolest haavadega haige maas. Kus asi sündinud, tema ei teadvat, aga vististi soos, kuskil Jõessaare kandis. Nüüd küsiti ka karjapoisilt ja Indrekult, kas nemad pole midagi kuulnud. Aga ei, Indrek ei teadnud midagi. Ainult karjapoiss ütles, et tema kuulnud kord õhtu eel Jõessaare poolt — tema olnud loomadega Hallikivimäe juures — nagu mingit karjumist või hüüdmist. Seda kuulnud ka Mulla ja pistnud ajades sinnapoole ning polegi pärast enam karja juurde tagasi tulnud.
„Mis hull lugu see siis on juhtund, et temaga kuidagi otsa peale ei saa?“ rääkis Sass ja murdis oma pead, tehes asjast juttu siin ja seal. Et teised võisid tema eest midagi varjata, seda ta uskus, aga et seda tegi ka Maret, see mõte ei mahtunud talle kuidagi pähe. Maretile endalegi ei mahtunud see mõte kuigi kauaks pähe ja sellepärast ütles ta lõpuks Tiinale ning Indrekule, et tehku nad mistahes, aga tema peab asjast oma vanamehele rääkima. Nõnda siis saigi Sass Mareti suu läbi kõik teada, aga temagi saladuspitseri all, sest Maret seletas:
