„Saite palju haiget?“ küsis Indrek.
„Ei, härra,“ vastas tüdruk, „labidas tuli lapiti.“
„Te peate pisut kaugemale hoiduma,“ õpetas Indrek.
„Ma kardan,“ vastas tüdruk.
„Kas teil siis koera sabas ei ole?“ küsis Indrek.
„Ei, koera ei ole, ei tea, kuhu ta sai,“ seletas tüdruk.
„Nojah, tema on oma kohused sõprade vastu täitnud, nüüd võib ta karja juurde tagasi minna,“ ütles Indrek.
Aga kui nad jõudsid välja äärde kõvale maale, oli koer neil äkki kannul, ja kui Indrek silmad korraks temale lõi, pidi ta peaaegu labidad maha pillama: koeral oli puss peadpidi suus. Samal silmapilgul märkas seda ka Tiina ja ta kiljatas, nagu näeks ta viirastust.
„Mulla, anna puss siia,“ ütles Indrek koerale ja katsus talle läheneda, aga see ei andnud ligi.
„Katsuge, ehk saate teie talt pussi kätte,“ ütles Indrek.
„Mina ei või teda enam puutuda, see on jälk,“ ajas tüdruk vastu.
„Pole parata, ega me või siis koera lasta nõnda, puss suus, koju minna,“ käis Indrek peale.
Tüdruk kuulis lõpuks sõna ja hakkas koera kutsuma ning meelitama. See jäi seisma, liputas saba ja vahtis Tiinale otsa, ning kui see talle ligi astus, pööras ta lõuad pussiga pisut kõrvale ja urises tasakesi, nagu mõtleks ta seda keelda, ei teinud aga ometi takistust, kui tüdruk terariista tal suust võttis.
„Mis me temaga peame tegema?“ arutas Indrek. „Kuhu me ta paneme? Koju viia ma teda ei taha.“
„Pistke kivihunnikusse, sealt ei saa teda keegi kätte,“ ütles Tiina ja näitas kivivaremele, mis seisis aia ääres.
„Need kivid tehakse varsti aeda,“ vastas Indrek. „Ennem viskan ta vanasse linaleoauku.“
