„Uskuge, Tiina, naer on elus sagedasti see kõige raskem,“ ütles Indrek.
„Jah, härra, kui kipub nutt peale ja sa tead, et peab ometi naerunägu tegema,“ seletas tüdruk.
„Just nii, Tiina,“ kinnitas Indrek: „kipub kangesti nutt peale, aga peab ometi naerunäo ette tegema.“
Aga siis raputas ta endast äkki nagu kõik mõtted, olgu need rasked või kerged, ja ütles:
„Me peame midagi otsustama, päike vajub alla, aga meie istume ja jutleme üsna rahulikult.“
„Heldene aeg, härra!“ hüüdis nüüd Tiina ja kargas püsti. „Ma pidin ju koju minema pesu likku panema, aga nüüd olen ma alles siin ja perenaine ootab.“
„Ja minul pole veel päevatöö tehtud, pean õhtust lisa võtma,“ ütles Indrek.
„Aga kuis mina siis koju saan?“ küsis Tiina kohkunult. „Mina üksi ei julge minna.“
„Võtke koer kaasa,“ ütles Indrek.
„Ei, ei, see ei aita, mina üksi ei lähe,“ rääkis Tiina, ja tema tegumoes oli nii lapselik hirm, et see tegi Indrekule otse nalja. Sellepärast ütles ta:
„Sähke, võtke oma puss ka, siis te ometi ei karda, olete kolm kanget koos: Tiina, koer ja puss ning minu kuub veel neljandaks.“
„Härra, mis te m’ust nõnda pilkate, ma olen muidugi vilets küll,“ ütles tüdruk paluvalt ja vaatas Indrekule pisarsilmil otsa. Indrek pööras nagu häbistunult oma pilgu kõrvale ja vastas vabandavalt:
„Ega ma pilka ju, ma heidan muidu rumalat nalja. Ja kui te tõesti tahate, siis tulen ma teiega kaasa. Mis täna kraavist puudu jääb, seda teen ma järgmistel päevadel tasa.“
