Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/27

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tuttavat. Mineviku mälestuste uss näris tema südame kallal.

Kui ta oli tükk aega edasi tampinud mööda vesist padrikut, tõusid tedred suure parinaga natukese maa pealt tema eest lendu — kõik noored kuked, kes heitsid juba verisulgi ja omandasid täiskasvanu musta rüüd, milles võib järgmisel kevadel kuhugi lagendikule või väljamäele mängu ilmuda. See lennuparin oli äkki nii tuttav, nagu oleks ta seda alles eile kuulnud. Ja kui ta kuulatades seisatas, nägi ta enda ees vana kuivanud soomändi, millel latv pealt ära ja murde läheduses pehastunud oksatüügas. Millegipärast köitis see kuivanud mänd Indreku tähelepanu. Ta tundus tuttavana ja sellepärast astus ta temale lähemale. Kui ta on see, mõtles Indrek, siis peavad tal ka madalamal tüve küljes tugevad oksatüükad olema, kuhu võib ronides jalgu toetada.

Õige, oksatüükad olid olemas, aga nii mädanud, et Indrek murdis nad kergesti tüve küljest. Just see oksatüügaste murdmine rabaski Indrekut. Sest mõtelda, et see vana männijändrik on nii palju aastaid siin seisnud, ilma et keegi oleks tema vastu niigi palju huvi tundnud, et oleks kas või muidu niisama heast-paremast tema mädanud oksatüükad ära murdnud, oli nagu mingisugune suur elumõistatus. Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele oksale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi käbisid, mis lõhnasid vaigust.

Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Varga-

27