„Hea küll, ma ei vaata, tulge aga siia,“ vastas Indrek.
Aga nüüd sündis imelik asi: niipea kui Tiina sai endale kuue selga ja kleidinäru paremini ümber puusade, nii et ta tundis oma keha enamvähem kaetuna, ning kui ta oli istunud Indreku kõrvale ja nägi end päästetuna, lõdvenesid äkki ta närvid sootuks. Ta puhkes tahtmatult ja lootusetult nutma, nagu taipaks ta alles nüüd õieti seda koledust, mis ta kannatanud ja ka ise teinud.
Indrek ei lausunud tükil ajal sõnagi, oodates kannatlikult, kuni nutt muutus tihkumiseks, alles siis pöördus ta tüdruku poole, puutus tema kätt ja ütles:
„Kas te ei tahaks mulle jutustada, mis teil õieti oli, see ehk kergendaks südant.“
Tiina nuuksus veel natuke aega, aga siis hakkas ta rääkima, selg pooleldi vastu Indrekut. Nii mõnigi asi oli tüdrukule endalegi tagantjärele arusaamatu ja võimatu, vastik ning jälk, aga sündmuse ajal tundus kõik loomulikuna. Kust oli ta küll selle hirmsa viha, otse verejanu võtnud? Kust tuli see lõbu, näha koera hambaid poisi lihas, näha voolavat verd?
„Aga mis te jooksite, kui mina sinna jõudsin?“ küsis Indrek.
„Ma tahtsin teda tappa,“ vastas tüdruk.
„Selle pussiga teie teda poleks tapnud,“ ütles Indrek ja võttis noa tüdruku käest, kes teda ikka veel peos hoidis, nagu mõnda varandust.
„Ma mõtlesin, et ma tapan,“ seletas tüdruk.
„Aga kuulge, pussil on ju verejäljed,“ ütles Indrek nuga silmitsedes.
„Härra, ma ju ütlesin, kuis see oli!“ hüüdis tüdruk. „Ma tõmbasin pussi tupest ja…“
