ässitas koera talle kallale, ise arutult karjudes. Poiss hakkas taganema ja pistis lõpuks jooksu, koer kannul, et ikka veel oma hammaste teravust proovida. Kõige järele jooksis Tiina, puss peos, nagu oleks ta ühes poisiga aru kaotanud.
Sel silmapilgul jõudis Indrek kohale. Esimesel hetkel ei saanud ta millestki aru, sest poiss ja koer olid juba põõsaste varju kadunud, ainult tüdruk jooksis pesuväel, parem käsi pussiga püsti.
„Mis siin lahti on?“ hüüdis Indrek.
Häält kuuldes tüdruk jäi seisatama, pöördus ümber ja vaatas Indreku poole. Alles nüüd see tundis, et tema ees seisab Tiina, ise peaaegu alasti, pesunärud mudased ja verised.
„Tiina, mis see ometi tähendab?“ imestus Indrek. „Mis on juhtunud?“
Tüdruk tuli äkki nagu meelemärkusele, lõi silmad iseendale, puges põõsa taha ja hakkas närvlikult nuuksuma.
„Härra, ärge vaadake!“ karjus ta.
„Kuidas ma siis muidu saan,“ vastas Indrek. „Te olete lihtsalt hirmus. Mis siin oli, öelge ometi.“
„Oru Eedi… tema oli… tuli vastu… tuli kallale… Ärge tulge, härra, te ju näete, mis minuga on,“ nuuksus tüdruk vastuseks, ise paksu põõsa taga kükitades.
„Ma lähen kraavile, toon oma kuue, panete ehk selle selga,“ arvas Indrek, aga tüdruk karjus talle kohe vastu:
„Ei, härra, ärge jätke mind üksi, ma kardan, mul on kole hirm!“
„Aga mis ma pean siis tegema?“ küsis Indrek nõutult, kes ikkagi veel õieti millestki aru ei saanud.
„Otsige mu kleit üles,“ vingus tüdruk suure piinlikkusega, „see peab kusagil mätaste vahel olema, vaadake
