„Sellepärast minagi olin hooletu,“ ütles ema, „mõtlesin, et lapse juuresolekul…“
„Kes sul laps on?“ küsis isa. „Helene või? Leerist läbi ja ikka veel laps? Ega pole enam endine aeg.“
„See’p see on, et pole enam endine aeg, aga ikka usud veel, et on. Pane või kolme-, neljakesi ühtekokku magama, ikka ei aita midagi,“ kurtis eit.
„Aga mis sa siis nüüd õieti mõtled?“ küsis Karla. „Mis me siis nüüd teeme? Ega siis nende asjadele saa riivi ette lükata.“
„Poiss peaks Juuli ä’ä võtma, mis muud. Nõnda seda jätta ei või,“ vastas eit.
„Ä’ä võtma,“ kordas vanamees nagu osatades. „Kes seda hulgust teab, mis loom ta on. Kuidas sa siis annad oma lapse heast-paremast temale.“
„Noh, kui ta siia elama asuks, ega ta siis enam hulgus ole,“ arvas eit.
„Kuhu siia?“ küsis Karla,
„Sa ju ise olid talle rääkind, et annad tüki maad taha väljaotsa ja ehitad maja peale,“ vastas eit, „eks siis seda võikski teha.“
Karla jäi tükiks ajaks tummaks. Alles siis ütles ta:
„Ah siis sellepärast tükkiski ta tüdruku juurde!“
„Ei, ei, vanamees,“ vaidles eit vastu, „ta ütleb, et tema pole enne niisukest tüdrukut näinudki, kui meie Juuli on.“
Aga vanamees ei võtnud eide sõnu kuuldavakski, tema jälgis oma mõtet, rääkides nagu endamisi:
„No küll on tänapäev vast kaagid! Sina ajad temale kõrtsis lorajuttu, aga tema lips! aita tüdruku juurde. Pole muud kui hakka temale maid välja jagama, nagu oleks sul mõni mõisa. Hakka Vargamäele asunikka sokutama…“
