olema tuuline ja sirelid ning õunapuud kohisesid tujukalt akna all aias. Nemad polnud Elli ja Oti armastusest põrmugi huvitatud ja sellepärast viskasid nad tuulekeerul oma kohinat käputäiekaupa avatud aknast sisse, nii et sellest ulatus Mareti kõrvunigi suure kapi taha asemele, ja ta küsis pooluniselt:
„Kes akna avas? Kas sina, Elli?“
Polnud parata, Elli pidi vastama ja ta ütles:
„Ema, kuum on, ma ei saa magada, väljas on nii hea jahe tuul.“
„Ära sa öösel välja mine, hoia selle eest,“ ütles Maret.
„Oh ei, ema,“ vastas Elli, „milleks välja.“
Aga Ott ootas juba akna kõrval sirelipõõsa varjus, ootas, et tüdrukut toast sülle haarata ja üle aknalaua kuulmatult välja tõsta. Puude kohina tõttu oli ta isegi nii julge, et tuli põõsa varjust välja, nagu mõtleks ta tütre nii-öelda ema silma alt ja käte vahelt ära viia.
Elli süda hakkas nii hirmsasti sees peksma, et ta kartis, ema võiks selle valjusid lööke isegi kapi taha asemele kuulda. Ta taganes aknast eemale ja tegi kätega tõrjuvaid liigutusi, andes poisile märku, et hoidugu eemale ja oodaku, sest ema kõrvad harjuvad kohinaga varsti, ta jääb uuesti magama ja nõnda läheb kõik hästi.
Ja olekski läinud, kui tegemist oleks olnud ainult emaga. Sest see jäi tõesti uuesti magama, nii et Elli võis istuda katseks aknalauale, selg väljapoole, siis sinnasamasse tõsta ka jalad, kust need juba järgmisel silmapilgul libisesid läbi akna aeda ja vedasid kogu inimese järele, kelle peksev süda punnis küll kõigest jõust vastu, aga ei võinud ometi midagi parata, sest jalgu oli kaks, süda ainuüksi.
Jalad kippusid puude ja põõsaste kohinasse ning nad seletasid pelglikule südamele rahustavalt: „Täna on hea,
