Aga edasi-tagasi mõttes tammudes, Ott kaldus lõpuks arvamusele, et kihlvedu jääb kihlveoks — Ott uskus juba, et nad olid Juuliga Mäe akna pärast kihla vedanud —, olgu tema, s. t. Ott, nüüd Juuli või kellegi teise oma. On asjas kord kokku lepitud, siis olgu ja jäägu see nõnda.
Sellepärast Ott hakkas parajat juhust otsima, et Elliga tagakambri aknast rääkida. Muidugi ei võinud ta ütelda, et ta teeb seda kihlveo pärast, mille ta tahab Oru Juulilt võita. Aga seda polnud tarviski, sest Elliga sai asjast ilma selletagi juttu. Elli nagu otse rüsinal ise kippus sellele „liimile“, sest temal oli oma valutav küsimus, nimelt: millises seisukorras on Oti Orul-käimine? Ta ei tahtnud sellest otseteed juttu teha, aga kaudselt piirles ta igal parajal juhusel selle punkti ümber, kuni viimaks Ott leidis põhjuse nagu üpris nukralt vastata:
„Pole midagi parata, see peab juba nõnda jääma, see on meie saatus. Pealegi ei ole asi minus, vaid sinus: sa magad tagakambris.“
„Mina ei või ju sinna midagi parata,“ ütles Elli.
„Ma tean seda,“ oli Ott nõus, „aga sa pole katsunudki parata.“
„Mis ma saan siis teha?“
„Kui katsuksid välja tulla,“ ütles poiss. „Mina tuleks kambri kohe, seda ma ütlen, aga sest poleks kasu, sest seal ei saa ainustki sõna vahetada. Muidu oleks ma kohe sees. Aknad tasakesi lahti ja palja jalu kambri. Kindel! Mitte keegi pagan ei kuuleks. Aga mis mõte sel oleks, kui pead istuma nagu tumm. Teine asi, kui sina saaks välja. Siis oleks hoopis teine asi. Ega sellepärast pole tarvis kaugele minna, ei. Ja seda ei maksagi jumal teab kui tõsiselt võtta, alguses võiks katsuda lihtsalt naljaks, muidu niisama, et kas saab välja või ei saa. Kui ei saa, nii et ema ärkab üles,
