Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/242

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pärast pühkis ta silmi ja suud, nagu tahaks ta end kõigest olnust puhastada, ja ütles:

„Ema, ära usu teda, tema pole kellegi hulgus, vaid tema katsub end meie silmas halvaks teha, et nõnda kergemini minema saada. Pane sa tähele, tal on ka oma peres midagi soolas, mis see Tiina muidu meie Eedi juttu kohe läks Ellile klõhverdama.“

„Kuule, poiss,“ ütles ema nüüd ähvardavalt, „kui sul niisukesed tembud sees on, siis räägin ma asjast vanamehele ja tema ei mõista nalja. Ah sina tahad meie lapse ära naerda ja siinsamas meie silma all teisega peale hakata, nii et kõik peaksid meie häbi nägema. Sa võid muidugi teha, mis tahad, aga ära looda, et seda sulle kingitakse.“

Need sõnad panid poisi mõtlema. Ja et asja sekski korraks pisut siluda, ütles ta:

„Perenaine, seda minust ärge kartke. Tüdruk võib-olla loodab ja tahab, aga mina mitte, sest kui minul oleks valida tema ja teie tütre vahel, siis ei kahtleks ma silmapilkugi, muidu oleks ma juba ammugi koju jäänd.“

„Sa ju ise rääkisid, et Elli magab tagakambris isa ja ema juures,“ ütles Juuli.

„Seal oleks pidand ka teie magama, siis oleks kõik tulemata jäänd,“ ohkas Oru perenaine oma tütardele. Aga Ott ei võtnud seda kuuldavakski, vaid vaidles Juulile vastu, nagu poleks ema olemaski:

„Ja sina arvad, et ma sinna poleks pääsend? Oleks pääsend, kui aga oleks tõesti taht. Ukse kaudu muidugi mitte, sest see, saatan, kräunub hirmsasti, aga aknast! Aken on hoopis teine kui uks, tema ei tee häält, ainult trippidega peab olema ettevaatlik. Aga seda kõike poleks

242