küll sina ka ükskord oma jao saad! Las ma homme räägin sellest Otile!“
„Elli, ma palun, ära räägi…“ hakkas Tiina.
„Ah nüüd on pill lahti!“ kähises Elli võidurõõmsalt. „Ma arvan ka, sest Ott ei mõista nalja.“
„Mitte sellepärast, vaid katsume enne hästi järele kuulata,“ rääkis Tiina.
„Selle lolli poisi käest, mis?“ küsis Elli. „Ei, tänan, mul pole seda vaja; mina küsin homme Otilt, ja mis tema vastab, sellest aitab mulle.“ Ütles ja läks tagakambrisse, sest ema oli juba paar korda nõudnud, et nad oma sosistamise jätaksid.
Asemele heites Elli ei kahelnud silmapilkugi, et valetagu, kes valetab, kas poiss või Tiina, või ka mõlemad, aga vale see on, mis nad Otist räägivad, kõige kurjem ja ilgem vale. Elli uskus seda sellepärast nii kindlasti, et tal tulid meelde Oti sõnad, mis see oli heinamaal sooja päikese käes kahiseva ja lõhnava loo kokkupanemisel rääkinud süllevõtmisest, sealjuures ise Ellile nõnda silma vaadates, et see tundis seda pilku veel praegu oma kehal sängis teki allgi. Oli häbi ja hea ning sellepärast pidigi kõik muu olema vale. Elli kindlat usku tõendas see kõige paremini, et ta uinus varsti magama ja magas ühe joonega järgmise hommikuni, ainult niipalju oli õhtusest rääkimisest järele jäänud, et ta nägi unes, kuidas ta Tiinat karvust kiskus — sõna otseses mõttes. Aga seegi omandas lõpuks rahulikuma toimingu kuju, sest ta tundis viimaks peos mitte Tiina juukseid, vaid midagi rohelist — midagi linataolist.
Tiina seevastu vehkles kogu öö rahutult asemel. Vaevalt paar silmapilku leidis ta rahulikku und, muidu aina mingisugused viirastuslikud nägemused, üks segasem ja
