ometi kord taipaks, mil määral Elli hoiab tema poole, — ta ei hooli vennastki. Aga Ott vaatas asjale teisiti, kui Elli lootnud. Tema vaatas asjale asjalikult, mitte mööduvate tundmuste värvilise prilli läbi. Sellepärast ütles ta:
„Õige ta ju on, hulgus ma olen, mis muud.“
„Te pole sugugi hulgus,“ vaidles Elli ägedalt vastu. „Kui pole Tiina, siis pole ka teie.“
„Aga kes siis ütleb, et Tiina ei ole?“ küsis Ott.
„Oskar, kes muud,“ vastas Elli. „Teie olete hulgus, sest jooksete ümber, Tiina ei ole, tema seisab kodus.“
Nüüd hakkas poiss suure häälega naerma, nagu taipaks ta sõnade tagamõtet, ja ütles:
„Ah nii! Siis sellepärast olen hulgus! Ütles seda tõesti Oskar?“
„Aga kes siis?“ küsis Elli vastu.
„Tüdruk, sa pole sugugi nii tänapäine, nagu ma arvasin!“ hüüdis Ott nüüd, nagu mõistaks ta Elli sõnu hoopis teisiti, kui see nad mõtelnud. Elli isegi hakkas poisi naeru ja familiaarse tooni tõttu oma sõnu sootuks teisiti mõistma ning häbi kargas tal ühes verega näkku.
„Seda ütles tõepoolest Oskar,“ kinnitas Elli kohmetuses ja lisas enda kaitseks: „Mina ütlesin hoopis midagi muud.“
„Mida siis teie ütlesite?“ küsis poiss.
„Seda ei või ma öelda, sest teie naerate ainult, teil on kõik paljas nali,“ vastas Elli, kel äkki kippusid pisarad silma.
„Mitte sugugi,“ vaidles poiss vastu ja tema nägu muutus tõsiseks, sest pisut mõjus temasse tüdruku nukrus, pisut ka uudishimu, „mina võin ka tõsine olla, kus seda vaja.“
„Minuga pole teil seda vaja,“ ütles Elli.
