„Indrek ütleb, et tema tulnd Vargamäele sunnitööle,“ rääkis isa nüüd laste jutu vahele.
Neid sõnu kuulates õde jäi vennale pärani silmi otsa vahtima. Ja nagu mõistaks ta äkki isa sõnade kogu kurva mõtte, hakkas ta peaaegu suure häälega nutma. Või oli ta ka iseoma tööd siin tundnud kui sunnitööd ja karjus sellepärast iseoma häda pärast?
„Ära nuta, Maret,“ rääkis Indrek härdalt, „mina arvasin, et sunnitöö Vargamäel on ometi kergem kui surm, sellepärast tulin.“
Seepeale ei vastanud õde tükil ajal midagi, aga kuuldud sõnad katkestasid äkki pisarate voolu. Ja põlleotsaga silmi kuivatades ta lausus nagu lohutatult:
„Ah nõnda mõtlesid sa seda.“
„Nõnda,“ kinnitas Indrek.
„Siis on muidugi hea, et sa meid ei unustand,“ ütles Maret peaaegu rõõmsalt.
„No näed, õde, asjad on kõige paremas korras,“ katsus Indrek nagu naljatada.
Selle naljaga jutt seks korraks õieti lõppeski. Sest isa lõpetas oma hommikueine ja see tuletas meelde, et ka Indrek tahaks ju süüa. Seda Maret tõttaski tooma ja tegi seda sellise hädalise kiiruga, nagu võiks ta muidu ehk hiljaks jääda. Samal ajal Indrek hakkas ettevalmistusi tegema metsaminekuks, sest tema tahtis enne, kui hakkab töö järele ümber vaatama, näha vanu tuttavaid paiku, puid ja põõsaid. Ta tahtis kõige selle seltsis viibida, mille keskel ta oli kasvanud, rõõmutsenud, hõisanud, unistanud. Sest pikad kadunud aastad olid surunud minevikule lohutava ilupitseri.
„Kas tõmbad iseoma pikad säärikud jalga?“ küsis isa.