„Kes see huikab seal?“ küsis Tiina naeratades.
„Mina,“ vastas Eedi; aga siis tuli tal äkki midagi meelde, ta tõmbas mütsi peast ja ütles: „Tere, jõudu!“
„Tere, jõudu tarvis,“ vastas Tiina ja naeris poisile veel enam. „Miks sa huikad nõnda?“ küsis ta.
Poiss mõtles natukene aega, nagu valiks vastust, ja ütles siis:
„Teised huikavad ka.“
„Teised laulavad,“ ütles Tiina.
„Mina ei oska veel laulda,“ seletas poiss.
„Miks sa ei õpi, oled juba suur poiss?“
„Olen suur poiss ja mul on palju rammu,“ kiitis Eedi. „Ma olen kõigist üle.“
„Kellest sa siis üle oled?“ küsis Tiina.
„Kõigist — Juulist, Helenest — kõigist.“
„Kes need Juuli ja Helene on?“
„Õed.“
„Sa siis katsud nendega ka rammu?“
„Tüdrukud teevad poisist mehe, sellepärast.“
„Kes seda ütleb?“
„Vanaisa… Ma olen sinust ka üle.“
„Minust muidugi,“ oli Tiina nõus.
„Ma tahan sinuga rammu katsuda, sa oled ju ka tüdruk.“
„Teine kord, siis. Täna on mul sõnnikused käed ja riided, määrin su ära, aga poiss peab puhas olema, muidu tüdrukud ei taha temaga rammu katsuda. Ja tead, Eedi, kui sa tahad ruttu meheks saada, siis ei pea sa tüdrukutega rammu katsuma, vaid nende vastu hea ja viisakas olema. Viisakad poisid saavad kõige enne meheks.“
„Mina tahan meheks saada, sest siis saan ma peremeheks.“
