kurjuse südamesse, et ta templis võiks piitsutada rahavahetajaid ja needa viigipuu, aga sinule ei anna. Ometi pead sa teadma ja kindlasti uskuma, et su jumal pole sind maha jätnud, sest vaata, ma võtan su kurjuse oma kätte hoiule, nii et kui sul tuleb elus kitsas kätte ja sa oma hingehädas hüüad minu poole, siis tahan ma su palvet kuulda ja sulle su kurjuseosa oma ingliga kätte läkitada ning sina pead mind tänama.“
Jah, võib-olla et Tiina kätki juures midagi selletaolist oli sündinud. Aga kui see tõesti nõnda sündis, siis pidi see küll väga vara olema, sest Tiina ise ei tea sellest midagi. Lihtsalt ei mäleta! Sellepärast ei murra ta nende küsimuste kallal oma pead, vaid katsub palja headusega maailmas läbi saada, sest et tal esiotsa muud käepärast ei ole. Ainult vahetevahel mõtleb ta, et kas siis kedagi ei leidu, kelle vastu võiks lihtsalt hea olla, ilma et sellele järgneks halba. Õieti ütelda — see polegi päris mõtlemine, vaid midagi unistamise taolist: unistamine kaastundmusest kellegi vastu, kes oleks veel viletsam ja kaitsetum kui tema. Oo, Tiina nagu aimabki juba, aimab ammust aega, kes see niisuke on! Ta huikab kui öökull üksinda, ilma et keegi võtaks vaevaks talle vastata. Ta huikab isegi nüüd veel, kui Vargamäel on teiste laulud ja huiked juba vaikinud, nagu oleks sport tõepoolest oma võidukäiguga juba siia jõudnud.
Nõnda see siis sündiski, et kui Tiina üksinda tagaväljal sõnnikut laotas ja Oru Eedi teisel pool peenart rukkis huikama hakkas, tulles kord-korralt aina lähemale, nagu hääle järele võis otsustada, tegi Tiina ei tea miks äkki häält vastu — tegi küll tasakesi, aga ometi tegi. Ja Eedi, kes tavaliselt kõrvale hoidus, tõusis lõpuks rukkis püsti ja tuli peenrale välja.
