hakkas oma häda Indrekule saunas kaebama, kui läks sinna toitu viima. Seisis ukse kõrval, et välja tulla, võttis selleks isegi ukselingist kinni, aga ometi ei saanud tulema. Lõpuks suu hakkas iseendast rääkima. Aga kui ta arvas, et ta on juba küllalt ütelnud, kinnitas ta lõpuks tõsiselt:
„Ja ma ei ole neile kellegile miskit paha teind, uskuge, härra, ma pole tahtnudki neile paha teha, sest nad kõik on head inimesed…“
„Ainult et kaklevad ise ja ei anna ka teile rahu,“ ütles Indrek muiates vahele.
„Jah, ei anna ka minule rahu,“ kiitis Tiina Indrekule järele.
„Sellest võite näha, kuidas headus inimestesse mõjub,“ rääkis Indrek edasi, aga Tiina ei saanud hästi aru, heidab ta ikka nalja või mõtleb ta seda tõsiselt. „Headus on siinilmas üldse kõige kurja juur. Sest kui sa oled hea, siis arvavad kõik, et sa mitte ainult ei taha, vaid et ka pead kõigile midagi andma. Aga kust võtab ka kõige rikkam niipalju, et kõigile anda? Öeldakse, jumal olevat hea ja rikas heldusest, aga näe, inimesed ei tee muud, kui on just sama headuse ja helduse pärast üksteisel kõris kinni. Just niisamuti nagu teie seal ülal. Huvitav ainult, mis te neile olete andnud?“
„Ma pole neile midagi annud,“ vastas Tiina, ilma et ise oleks õieti mõistnud, mida temalt küsitud.
„Mida teilt siis loodetakse?“ küsis Indrek.
„Ma ei tea, härra!“ hüüdis Tiina õnnetult. „Ma ei tea midagi.“
„Mis seal siis on juhtunud?“
„Ei midagi,“ vastas Tiina, „ainult Oskar ja Ott kaklesid minu pärast ja ma kutsusin peremehe vahele.“
„Ja peremees tuli?“ küsis Indrek.
