Aga Elli mõtles oma nooruses otse selle vastu. Tema mõtles, et kui Ott teda nii vähe arvestab, siis on tal selleks ju õigus, sest mis on Elli teinud, et ta poisile midagi loeks? Ei midagi! Elli tundis end poisi ees peaaegu süüdlasena nõnda mõeldes ja tal hakkas isegi kahju ning hale meel, kas Otist, kes jookseb — venna sõna mööda — nagu hull koer ümber, või iseendast, kes istub Vargamäel ja igatseb. Kas siis miski ei aita, et üks nõnda ei jookseks ja teine nõnda ei igatseks?
Samal ajal, kui Elli nõnda oma noort südant ja pead vaevas, olid Tiinal omad mured. Aga tema oli vist ainuke Vargamäel, kelle mured olid peaaegu lapse mured. Vana Andres ehk saunas muretses ka sama moodi, sest tema muretses oma istutatud kuuskede eest ja käis neid vahetevahel kastmas, kuigi peaaegu kõigil oli teada, et need kuused sinna ei jää, vaid et nad kistakse varsti ühes juurtega üles. Nii mõttetud mured olid vanal sauna Andresel.
Tiina muretses sellepärast, et igal pool, kuhu tema läheb, algavad kohe riiud ja nääklemised, ja kuigi tema omateada midagi halba ei tee, ometi näivad kõik uskuvat, et just tema on kõigi riidude põhjuseks ning algatajaks. Ja mida rohkem ta katsub kõigi vastu ühesuguselt hea ja lahke olla, et kellelgi poleks temale midagi ette heita, seda rohkem kisub ta enda ikka mitmepidisema vihavaenu keerdu. Naeratab ta Otile, keda ta ise kardab, siis välguvad Elli silmad temale ja Oskari silmad Otile kurjust, räägib ta mõne lahkema sõna Oskariga, siis mõõdavad peremees ja perenaine teda riivavate pilkudega; katsub ta aga nendega sõbralikku juttu teha, siis saab ta tundmuse, nagu oleks ta mõni tüütu kärbes või mesilane meepoti ümber. Nõnda on ta katsunud õnne igapidi, aga tema nõutus on päev-päevalt ainult kasvanud. Ta oli ükskord isegi nii õnnetu, et
