Viimased sõnad ajasid teistele naeru peale ja Oskar ütles tõsiselt:
„Te olete noorem kui kõik külatüdrukud kokku.“
„See ainult paistab nõnda, sest ma olen hirmus kõhn,“ seletas Tiina.
„Te pole sugugi nii hirmus kõhn,“ vaidles Oskar vastu, astus tüdrukule lähemale ja vahtis talle oma siniste silmadega tungivalt otsa, nagu uuriks ta tema kõhnust. Pikkuselt oli ta ligemasti peajagu Tiinast ees ja see pidi pisut ülespoole vaatama, et noormehe pilku vastata. Aga see kestis ainult silmapilgu nõnda, siis pöördus Tiina nagu häbenedes kõrvale ja ütles:
„Mina ei oska teiste rõõmu kaasa teha, seda peab lapsest saadik õppima, aga mina põdesin noorelt kaua.“
„Aga nüüd te olete ju terve?“ ütles Elli.
„Nüüd küll,“ vastas Tiina.
„Noh, siis hakkame nüüd õppima,“ ütles Oskar. „Me õpetame teile paari nädalaga kõik tantsud selgeks.“
Aga Tiina ei tahtnud tantsima õppida, nagu mõtleks ta näidata, et elus võib ka ilma selleta läbi saada. Elus võib ilma palju muutagi läbi saada ja sealjuures ometi õnnelik olla, seda nagu katsus Tiina teistele tõendada.
Ning Vargamäel sündis päise päeva ajal ime: Oskari ja Elli rattasõidud hakkasid harvemaks ja lühemaks muutuma, muutusid silmanähtavalt, olgugi, et keegi ei pannud seda enne tähele, kui muutus oli peaaegu lõpule viidud. Alles siis ärkasid kõik nagu unest. Ons inimesed tänavu kevadisest tööst nii väsinud? Ons rattad korrast ära? Ons Vargamäe mail peod ja lõbustused lõppenud mingi üldise leina puhul? Ei üks ega teine. Inimesed pidutsevad ja lõbutsevad endiselt, inimesed lõbutsevad seda rohkem,
