„Kas härra õe juures on ka niisuke kaev?“ küsis Tiina.
„Hullem,“ ütles Indrek, „palju hullem.“
„Mis seal siis veel on?!“ hüüdis Tiina kohkunult.
„Küllap näete, kui sinna saate,“ ütles Indrek, võttis veeämbri ja läks toa poole.
„Härra, lubage, et mina,“ rääkis Tiina ja haaras ämbrisangast kinni, nagu tahaks ta selle Indreku käest ära kiskuda. Aga see ei mõtelnudki ämbrist loobuda, vaid ütles:
„Siin pole mingit härrat, siin on ainult sauna Indrek.“
Aga ka Tiina ei lasknud enam ämbrisanga peost. Nõnda läksid nad kahekesi kõrvu veeämbriga, nagu oleks see äkki nii raskeks muutunud, et üks ei jaksa teda enam kanda. Samal ajal Tiina rääkis:
„Ei, härra, minule olete ja jääte härraks, elage linnas või maal saunas.“
Toas tuld tehes Tiina läkastas suitsu käes ja käis vesiste silmadega, aga ta võttis seda lihtsa paratamatusena, nagu ei võikski see teisiti olla. Ta õppis peagi tõsiasja tundma, et saunas on kasulik küürakas olla, sest niikuinii pead suitsu pärast kõveras käima. Kui ta küsis Indrekult, mis toitu ta peab valmistama, sai ta vastuseks, et peab koorega kartuleid keetma. Seda siis Tiina tegigi ja murdis pead, mis veel tuleb. Aga nagu pärast selgus, ei tulnud midagi, mis oleks nõudnud valmistamist. Tiina vihjas suitsusingile, mida ta eile õhtul nii-öelda omapead küpsetanud, aga Indrek ütles, et selle küpsetamine on töö- ja toiduraisk. Toorelt paar kildu lõigata, seda võib, aga ka mitte alati, sest sissetulekud ei luba. Peaasi — lihtsus! Tükk leiba, kartuleid, silku või heeringat, piima, vahetevahel pisut võid — sellest aitab, peab aitama! Töö
