XII.
Järgmisel hommikul Tiina oli aegsasti jalul ja hakkas talitama, nagu oleks õhtul keegi talle ütelnud, mis ta tegema peab. Ta läks ämbriga kaevule, kus polnud vinna ega kooku, pumbast rääkimata, vaid kus rakkeil seisis pikk konks veevõtmiseks. Kui ta sellega natukene aega oli kolistanud ja udinud, tuli ta tuppa tagasi ja ütles kaeblikult:
„Härra, ma tahtsin vett võtta, aga ämber läks kaevu.“
„Muidugi läheb selle konksuga kaevu, kui ei oska võtta,“ vastas Indrek. „Miks te ämbrit kinni ei sidunud?“
„Mis nüüd saab?“ küsis Tiina peaaegu hirmunult.
„Peab ämbri välja võtma, mis muud,“ ütles Indrek ja läks kaevule, kus põlvitas rakkeile ja hakkas konksuga ämbrisanga püüdma, kuni ta selle kätte sai.
„Soo, nüüd ma tean, kuidas maal peab ämbrit kaevust püüdma,“ ütles Tiina, kes oli kogu toimingut kummargil kaevurakkeil jälginud, nagu oleks ka temast seal kuidagi abi.
„Pole tähtis, et te oskate ämbrit kaevust püüda,“ ütles Indrek, „vaid peate oskama nõnda vett võtta, et ämber kaevu ei lähe.“
