„Milleks te seda nii väga toonitate?“ küsis Indrek.
„Ma mõtlen nimelt, et kui teil, härra, mind tarvis ei ole, siis ehk on teie õel, soovitate mind temale, ütlete, et olen korralik tüdruk ja et minust pole midagi halba karta. Seda te võiks küll, härra. Ja et ma sel korral teile šokolaadi pärast valetasin, siis ma tõotan teile vandega, et ma seda enam kunagi ei tee, nii et ka selle poolest pole teil enam midagi karta.“
„Aga mina ei saa teid siiski oma õele soovitada,“ ütles Indrek.
„Kas tal pole tarvis?“ küsis Tiina.
„Ei, tarvis tal juba oleks,“ rääkis Indrek, „ja suveks võtab ta tingimata kellegi, aga te ei oska ju maal midagi teha, olete linnas kasvanud ja elanud.“
„Ei, ma olen maal ka olnud,“ vaidles tüdruk vastu, „olen isegi loogu võtnud ja pisut niitnud. Lehmi olen katsunud ka lüpsa, aga minu käest lõi lehm lüpsiku ümber.“
„No näete,“ ütles Indrek, „aga minu õel on niisukest tüdrukut vaja, kelle käest lehm jalaga lüpsikut ümber ei löö.“
„Minu käest ta nüüd ka enam ei löö, sest siis olin ma alles väikene,“ seletas Tiina.
„Ei, Tiina, teil on kõige mõistlikum linna tagasi minna, seal olete harjunud, seal ka elage. Seal on teil kergem töö ja palka saate ka rohkem, sest seal te oskate rohkem.“
„Ma võin maal esteks ka vähema palgaga, kuni õpin kõike tegema, mis siin vaja,“ ütles tüdruk nüüd. „Las härra õde võtab mu alguses ainult toidu eest, ma ei söö ju kuigi palju, palk määraku pärast, kui ta näeb, mis mu töö väärt on. Kas te mind nõnda ka ei või oma õele soovitada, härra?“