„Kui vana sauna Madis veel Vargamäel kraavi kaevas, siis ei tund keegi kummsaapaid. Tal polnud nahast veesaapaidki, või kui oli, siis ei raatsind ta neid jalga panna. Kõik oma kraavid lõikas ta pastaldega või palja jalu. Selle eest oli ka veerand eluiga jalutu.“
„Mina mõtlen suvel ka palja jalu hakata kraavil käima,“ ütles Indrek.
„Suvel muidugi,“ oli isa nõus, „palja jalu on jahedam, pole nii palav.“
Aga enne kui sinnamaale jõuti, sündis midagi, mis puutus alguses ainult Indrekusse, pärast aga kogu Vargamäesse. Nimelt ilmus ühel ilusal päeval Indreku juurde kraavile uuesti Tiina. Ta oli linnast ära tulnud ja, nagu ta ise ütles, selleks Vargamäele saabunud, et siit mitte enam lahkuda. Ta rääkis seda kui endastmõistetavat asja, ja kui Indrek temalt seletust päris, siis jutustas ta pika loo, kuidas linnas väiksem laps haige olnud, kaua põdenud ja lõpuks ometi terveks saanud; kuidas vanaproua teda, Tiinat, lapse haiguses süüdistanud ja kuidas seetõttu vahekorrad selliseks muutunud, et pole olnud enam ainustki valget päeva. Tema, Tiina arvates olnud riidude põhjuseks mitte lapse haigus, vaid see, et vanaproua tahtnud temast lahti saada. Heaga pole ta tahtnud seda teha, sest siis oleks pidanud ta talitama härra, s. t. Indreku tahtmise vastu, nõnda ta siis valis tee, et tema, vanaproua, oleks süüta ja et Tiina oleks ometi läinud. Sest mis võib vanaproua sinna parata, kui Tiina enam sõna ei kuula ja lõpuks ära läheb, ning mis võib Tiina parata, kui vanaproua enam millegagi ei lepi ja hommikust õhtuni, sagedasti isegi õhtust hommikuni riidleb? Kumbki ei või midagi, nagu ka Indrek ei või midagi, et asi sinnamaale jõudnud.
„Härra,“ ütles Tiina lõpuks, nagu tahaks ta vana-
