Kui Sass ikka veel ei tahtnud oma arvamusest loobuda, jutustas Maret talle õunapuuõie-loo ja selle, mis Indrek ning Elli sealjuures kõnelnud. Maret oskas seda nõnda jutustada ja seletada, et Sasski ei saanud lõpuks muud ütelda, kui et:
„Nojah! Kui see nõnda on, ega siis tea ühti, ehk on tõesti surm tulekul.“
„Seda minagi,“ kinnitas Maret, „sest, kes neid ilmaasju teab. Sellepärast las ta teeb ja lõbutseb, ega siis need sookuused niipea suureks kasva, et neist jagu ei saa.“
„Noh, tösserdagu ta siis pealegi, kui süda kutsub,“ lausus Sass nüüd.
„Setu tal lõbu veel jäänd,“ arvas Maret.
Nõnda siis tegi vana Andres võib-olla esimest korda oma elus puhttühja tööd, isegi kahjulikku tööd, sest teised pidid seda varsti lõhkuma, mis tema suuri vaevu teinud. Aga võib-olla kui ta ise oleks seda teadnud, siis oleks ta ometi edasi töötanud, sest ta oleks ütelnud: ilmas on ikka nõnda, et üks teeb ja teine hävitab, aga sellepärast pole veel keegi oma tööd seisma pand, milleks siis mina peaks Vargamäel see esimene olema.
