hele. „Saad sa, onu, sellest aru? Egas siis tervet õunapuud pole võimalik tuppa tuua.“
„Seda ei peagi, nõnda arvab vanaisa,“ rääkis Indrek. „Õitki ei pea tuppa tooma, või kui tuua, siis las ta närtsib võimalikult pea, nõnda on vanaisa armastus õunapuuõie vastu. Sinu armastus on teisiti ja sellepärast elate kui kaks võõrast teineteise kõrval.“
Aga kui Maret oli nõnda Indreku ja Elli arutust pealt kuulanud, ütles ta, kui tütar oli läinud:
„Mina arvan siiski, et isal on surm ukse ees. Teisepere isa kuulukse ka juba ammugi kõõksuvat, nii et vanad hakkavad ehk korraga minema. Kahekesi on nad siin Vargamäel rünnand ja ärbelnd, kahekesi üheskoos ka lähevad, nii et pane kas või ühe vankri peale ja vii ühte hauda.“
Aga vanal Andresel endal oli oma elust ja surmast teine arusaamine. Tema läks alla sauna, pistis õitseva õunapuuoksa akna kõrvale suitsunud seinaprao vahele, võttis siis labida ja astus sellega välja. Ta kõndis mööda koplit piki aia äärt ja katsus, kas maa juba igal pool sula, eriti neis paigus, kuhu tuul oli talvel kokku kuhjanud päratumad hanged, mis pidasid kevadisele päikesele ja tuulele kaua vastu. Ja kui ta leidis, et labidatera ette ei puutunud kuskil enam kirssi, läks ta sooserva, et seal mätastelt juurida noori kuuski. Need tõi ta kopliaia äärde ja hakkas sinna maha istutama. Parajasti oli ta esimeste kuuskedega pärale jõudnud, kui Indrek tuli ülalt alla. Ta astus isa juurde ja küsis:
„Mis sa nendega tegema hakkad?“
„Panen nad parema söödamaa peale,“ vastas isa. „Neid ei raiu siit keegi enne maha, kui minu päevad loe-
