lajusid ja näitas neid Indrekule, nagu oleksid need mingisugused haruldased asjad. Tema paksud valkjaskollakad juuksed olid kahte patsi punutud, mis ulatusid niueteni. Igakord, kui ta kummardus maast midagi võtma, langes üks või teine pats üle õla ette ja puutus otsaga hiljuti lume alt vabanenud maad. See aga ei meeldinud Ellile, sest ta pildus patse kordamööda üle õla tagasi, nagu oleks ta neile kuri.
Õunapuuaeda jõudnud, teised jäid ootama ja vaatama, kuidas vanaisa tõstab silmad puhkenud õite poole, kuid see oli need juba nähtavasti unustanud. Õite imetlemise asemel ta hakkas aias kohe midagi toimetama, leidis kuskilt murdunud oksa, katsus tugesid, mida õunapuud vajasid siis, kui nad ägasid raske viljakoorma all, vaatas, kas maapind tüvede ümber kohevil ja rammutatud, võttis kuskilt kivi ja viskas selle eemale aia äärde, korjas maast paar vitsaraagu ja vaatas, kuhu need panna.
„Seal see vanainimese asi on,“ lausus Indrek tasakesi endale, „tuleb õisi vaatama, aga hakkab selle asemel aeda koristama.“
„Nõnda teeb ta alati,“ seletas Maret. „Mineval kevadel oli just niisama: paneb minule ja Ellile südame peale, et niipea kui esimesed õied ilmuvad, kohe temale sauna sõna viia. Noh, Elli ka viis ja isa tuli kohe alt üles, aga justament nagu tänavugi — ei tõstnud kordagi silmi õite poole. Mina siis ütlesin talle — aga mineval kevadel oli ta alles hulga kõbusam kui praegu — ütlesin, et, isa, sa ei vaatagi õisi, nagu poleks neid olemaski. Aga tema vastas üsna rahulikult: õied olla alles väga kõrgel, tema ei taha oma vana kaela nende pärast hakata tagasi ajama. Et küll nad tulevad madalamale, tulevad hoopis madalale, tule-
