„Vanaisa, õunapuudel lõid esimesed õied lahti! Kas tuled nüüd vaatama? Sa ise käskisid sõna tuua.“
„Eks pea siis tulema, mis muud,“ vastas Andres. „Õunapuud õitsevad ainult kord aastas ja tuleval kevadel suu ehk juba mulda täis.“
„Kas mina ka võin tulla?“ küsis Indrek naljatades.
„Teid see ei huvita, onu,“ vastas Elli.
„Miks see siis meid ei huvita?“ küsis Indrek, rõhutades eriliselt sõna meid, sest ta tahtis tütarlapsele tema lubadust meelde tuletada — Indrekule sina, mitte teie ütelda. Elli mõistis Indreku viibet, läks näost punaseks, hakkas naerma ja ütles siis:
„Noh, hea küll, onu: sind see ei huvita. Kas olete nüüd rahul?“
„Meie ei ole rahul,“ vastas Indrek ja nüüd hakkasid nad mõlemad naerma.
„Onu, ma ei saa kohe teile sina öeldud, kui teil on need pikad kummist saapad jalas,“ seletas Elli nüüd. „Need saapad teevad su võeraks.“
„Siis teeme nõnda, et kui mul on need saapad jalas, olen teie, kui ei ole, siis sina,“ rääkis Indrek. „Oled nõus?“
„Olen nõus,“ naeris Elli.
„Tubli!“ hüüdis Indrek. „Aga kui ma need saapad jalast ära võtan, kas ma siis võin tulla õunapuuõisi vaatama?“
„Onu, sa teed minuga rumalat nalja, nagu oleks ma tõesti pisi tita,“ ütles Elli nüüd ja tema hallidesse silmadesse, mis ta vanaisalt pärinud, ilmus pisut nagu valus ja pelglik helk.
„Eks sa ju minu ja vanaisa kõrval oledki alles tita,“ ütles Indrek.
„Ei taha olla!“ hüüdis Elli.
