tema lähedusse midagi, mis kõlbaks lasta. Elus pole tal vedanud, pole õnne olnud, ehk on siis jahilgi.
Aga kui see õnn tõesti juhtus, siis jättis ta tema kasutamata. Tõstis vahel püssigi palge, sihtis, aga ei lasknud siiski, öeldes: las ta elab. Oma istumist ja piilumist ei jätnud ta ometi mitte, nagu ootaks ta uut ja suuremat õnne. Ise mõtles: milleks ma istun, kui ma ei lase? Milleks kiusata õnne, kui sa teda ei katsu tabada? Et mitte tappa? mitte verd valada? Jah, kord oli ta õnne pärast tahtnud tappa, aga ta oli tapnud ainult oma õnne. Nõnda oli tema õnnega lugu. Sellepärast ta ehk ei lasknudki enam, kuigi jahiõnn tuli otse nina alla, püssi suu ette.
Millalgi jõe äärest tulles ta käis oma kraavi vaatamas, aga sool oli alles põhi all ja mätaste vahel paiguti lund. Kuid mättatippudel kasvasid juba mustpead. Ta tõmbas neist mõned üles: nende valge, tupest tulev vars oli õrn ja karge, nagu oleks ta valmistatud jäätisest. „Need ajavad oma pea läbi lumegi välja,“ ütles isa kodus, kui Indrek neid talle näitas.
Ei võtnud enam kuigi palju aega, kui päikesepaisteline noor lepik südapäeval täitus imelise vaikse prigina ja praginaga, nagu sibliksid tuhanded sajajalgsed putukad mööda kuivi lehti, mis lamavad minevasest sügisest saadik lepajuurtel. Aga ei see nõnda häälitsenud putukakari kuivanud lehis, vaid nõnda laulis värske mahl, mis tungis lepapungadesse. Indrek tundis seda mahlalaulu lapsest saadik, ta oli pannud millalgi vend Andrestki seda kuulatama, kuid sellele meeldis isegi varese kraaksumine rohkem kui leppade mahlalaul, lepalinnu laulust rääkimata.
Ühel päeval Mäe Elli jooksis suure ajuga alla sauna juurde ja hüüdis: