Lehekülg:Tõde ja õigus V Tammsaare 1936.djvu/139

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

X.

Nõnda olid isa ja Indrek maailma ja inimeste, taeva ja jumala asju arutanud ja seda mitte ainult täna, kus nad tulid kuuskede mahavõtmiselt ja risu põletamiselt, magus suitsulõhn rõivais. Nad tegid seda sagedasti, õigem — isa tegi seda sagedasti pikil sügise- ja talveõhtuil, mida veetsid üheskoos soojas toas, laual väike klaasiga lamp, mille valgus tungis läbi neljaruudulise katmata akna heleda joana välja pimedusse.

Õieti polnud seda valgust kellelegi seal vaja, sest siit ei läinud mööda mingit teed ega jalgrada, ainult Indrek ja vana Andres tegid siin oma jälgi, vahel harva ka mõni jänes, vares, harakas või ka põldpüü, kui lumi tõusis igal pool, ka lagedail väljadel hirmus kõrgeks. Valgus paistis muidu niisama läbi akna, nagu sünnib nii paljugi asju maailmas — sünnib heast-paremast, ilma et ükski küsiks või kostaks miks, milleks või kuidas?

Vana Andres oli üksinda saunas elades peaaegu otsusele jõudnud, et inimesegagi on lugu siinilmas samuti nagu selle valgusega, mis paistab sauna aknast pimedusse: täna paistab, homme ei paista, ülehomme võib-olla paistab uuesti, aga siis on see juba uus valgus, uus inimene. Inimene on jumala lamp, mis peab valgustama tema elu-

139