„Isa,“ pöördus Indrek nüüd vana Andrese poole, kui see ikka enam ja enam langes jumala tahtmise imelikesse keerdkäikudesse, „ükskord rääkisid sa hoopis teisiti. Mäletad, kui tulid, Antsu surnukeha reel, ja kui me siis pärast kahekesi seisime tallis hobuste juures, sul oli veel pihtkasukas seljas. Minul on see nii selgesti meeles, nagu oleks see alles eile olnud.“
„Jah, Indrek, see oleks nagu alles eile olnd, kui sa seda nõnda ütled,“ kordas isa. „Aga sest ajast saadik olen ma oma jumala ja Õnnistegijaga juba ammugi leppind. Siis ma arvasin, et jumal teeb mulle ülekohut, et ta teeb mulle verist ülekohut ja et tema poeg pole kunagi ilma ega inimesi lunastand. Sest siis ma mõtlesin ainult iseennast, mõtlesin oma õigust. Aga kui tuli sõda ja kui ma lugesin, mis sündis ka teiste inimeste õigusega, siis ma küsisin: mis see siis nüüd on? mis lugu on ülepea inimese õigusega? mis lugu on jumala endagi õigusega inimese juures maa peal, kui kõik kutsuvad teda vastastikku appi tapma? Ons jumalast saanud mõrtsukas? Peab jumal minema iseenda vastu sõtta? Sest vaata, poeg, kui jumal läheks meie poolt ja läheks ka sakste poolt — ja jumal võib seda, sest ta on igal pool — kui ta nõnda läheks, siis saaks ta ju iseendaga silm silma vastu kokku. Eks ole nõnda? Kas sa ei ütleks mulle, mis sünnib jumalaga, kui ta saab nõnda iseendaga silm silma vastu kokku? Kui mina nõnda siin asemeäärel istuks ja näeks, et mina istun iseenda kõrval, siis mina teaks, et minu surmatund on ligi. Mina teaks, et minu kõrval istub see, kes peab elama sealpool hauda edasi, kui mind enam ei ole. Aga kas jumal on ka surelik, et ta läheks hauda ja elaks pärast edasi? Ei, poeg, jumal on vaim, teda ei saa hauda panna. Aga kuis ta siis läheb iseendaga sõtta, kui teda ei saa hauda
