letan, kui need kuused olid alles rehavarre jämedused. Minu silma all on nad suureks kasvand. Mina tegin neile aiagi ümber, et loomad oma terava sõrgadega ja sead oma ninaga ei saaks nende juuri rikkuda või mulla alt välja ajada. Nõnda nad kasvasid tänini minu silma all. Veel hiljuti ütlesin ma neile: kuusekesed, teil on veel aega kasvada, minul aeg minna. Aga neid ei ole enam ja mina olen alles siin. Ma täna hakkasin meelega seal oksi põletama, et saan niigi palju oma kuuskedest. Saan ninaalusegi kord soojaks ja magusa suitsuhaisu riietesse.“
„Isa, kas sul hea meel ei ole, et me just sinu kasvatatud puid maha võtame?“ küsis Indrek. „Mina arvan, et kui mina oleksin inimestele midagi niisukest muretsenud, nagu see kuusik seal, siis mina oleksin oma eluga väga rahul.“
„Mina olen ju ka rahul,“ vastas Andres, „aga meele teeb nukraks ometi. Ei tahaks viimaseks siiailma jääda. Tükk tüki järele kaob või heidetakse kõrvale kõik see, mis oli minu elu sisu. Minust endast on ammugi paljas vari järele jäänd, varjuks saab päev-päevalt ka mu elu. Aga surm ei tule.“
„Isa, kui surm ei tule, siis pole tal veel aeg tulla,“ lohutas Indrek. „Laseme enne Vargamäe jões vee alla, hakkame siis surma ootama.“
„Jah, poeg, selleks tahaks ma küll veel elada,“ oli Andres nõus.
„No näed, isa, ilmas leidub ikka midagi, milleks maksab elada,“ kinnitas Indrek.
„Aga elus läheb ikka teisiti, kui sa tahad või mõtled,“ rääkis Andres vaikselt ja rahulikult, nagu tuletaks ta üsna ükskõikseid asju meelde. „Minu elus on see küll nõnda olnd. Mõtlesin, et Andresest saab kord Vargamäel pere-
