tahab. Selles ongi kogu nali. Ainult vaata ette, et sa ise alla ei jää.
„Küllap on!“ hüüdis Indrek isale vastu. „Aga kui ei kannata tera, siis kannatab silm ometi.“
„See muidugi,“ möönas Andres.
Ja jälle pole muud kuulda kui aga sae sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kirvesilma klips-klops, kilks-kolks, kirvetera nätsked hammustused või hele kõlin ning oksarisu põlemispragin. Põletamist toimetab vana Andres ja teeb seda peaaegu vastumeelselt. Tema arvates ei peaks üldse midagi metsas põletama, nagu tahetaks jumalailma kütta, vaid ka kõige peenema risu ja rägu peaks koju viima ning ahju ajama, kust temast saaks sooja inimene, mitte jumal. Sest jumal ei vaja meie kütet, tema kütab ise oma ahju, kuumutab päikese kerist. Nõnda arvab vana Andres. Aga Sass arvab vastupidiselt, Vargamäe pole metsast nii lage, et peaks kütteks tarvitama peent puru. Oksad küll, seda muidugi, aga risu tulle, sest ussipesa ei hakka keegi koju vedama.
Ja nõnda siis põletabki vana Andres, kuid mitte nii väga sellepärast, et ta seda tegema peab, vaid et ta ise midagi teha tahab. Okkaline oksapuru langeb särinal sütele ja kargab natukese aja pärast praksudes põlema. Valge suits tõuseb taeva poole, kust tuuleõhk katsub teda maapinna lähemale suruda, mahalangenud puudessegi hajutada, mis mattuvad ühes saagivate ja raiuvate meestega nagu paksu udulinikusse. Nõnda saavad ka nemad osa magusalt lõhnavast kuuseoksa-suitsust, mis imbub kõikjale — riietesse, juustesse, kogu kehasse, nagu oleksid nad lähedalt sugulased nende karuste hiiglastega, keda nad mees-mehelt jalust rabavad ja pärast okstest puhastavad. Õhtul viivad nad selle lõhna enestega kojugi kaasa, nagu peaksid
