„Seda minagi arvasin, et see on tema töö,“ lausus Pearu nagu alistunult. „Sellest on linnas mees suand, aga mina uskusin, et temast tuleb hobusevaras või mõni muu suli ja karmansik. Usu, Karla, mina uskusin seda tõesti. Aga mul oli sitt usk, nii et hakka viimaks veel vanas eas seda usku vahetama. Sa reakisid kord, et ta tahtnud oma naist tappa…“
„Seda kuulda oli,“ ütles Karla.
„No pidi see aga vemmal olema, kui tast muidu jägu ei suadud,“ arvas Pearu. „Indrekul on hea süda, ja kui inimesel on hea süda, siis tast suab kergesti mõrtsukas. Ma olen seda vanast Andresest märkind, sest ka tema ei ole sitt mees. Ja tema oleks mu mitu korda elus maha löönd, kui ta aga oleks mu kätte suand. Aga ei suand, sest minul oli alati tema rehnutt selge. Õel inimene annab kitli peale, aga hea inimene lööb su korra pealt maha, seda pead sa, poeg, meeles pidama. Sellepärast pea õieti rehnutti, kui sa köntjalaga asju õiendad, ka tema on hea inimene.“
„Seda mu eitki ütleb,“ lausus Karla, „et jätku ma see teisepere Sass rahule.“
„Ah siis eide plära pärast sa lasidki mehed Mäele kokku minna?“ küsis Pearu, nagu oleks ta just seda oodanudki, et Karla hakkaks oma naisest rääkima. Ja kui see ei vastanud, jätkas ta: „Seda ma mõtlen ja peangi aru, et mis rehnutt see niisuke minu pojal on: kogu ilm aetakse nuabri poole kokku, aga tema vuatab pealt ja ei tee ühtigi. Ah see on siis sinu eide tarkus! Nojah, kui eit pikutab pükstes, siis tuat sörgib seelikus.“
„Ei, isa, minul on omad püksid ja eidel omad,“ katsus Karla vastu vaielda.
„Kulla poeg, majas on ainult ühed püksid ja need on eide või tuadi jalas,“ rääkis Pearu. „Minu vanamooril
