midagi ütelda. Isegi Kassiaru ei leidnud enam endist tähelepanu, kui ta ikka veel katsus rääkida Muulu raba emakraavist. Ainult siis läksid meeste kõrvad uuesti kikki, kui ta hakkas rääkima isamaa-armastusest — sest ka tema olevat tuline isamaalane, nagu ta kinnitas, ja kui ta seletas, et palja armastusega ei jõuta siinilmas kuigi kaugele, mille tõenduseks olevat meie esivanemate isamaalised ettevõttedki: need kõik varisenud haledalt kokku. Kuid temale vastas Indrek siinsamas löögivalmilt:
„Praegused ettevõtted ei taha isamaa-armastusest kuuldagi, aga miks siis need veel haledamini kokku varisevad? Miks on meil varsti ainult virn protestitud veksleid?“
„Meil puudub asjatundmine, nagu praegugi,“ hüüdis Kassiaru.
„Õige!“ hüüdis Indrek vastu. „Meil puudub asjatundmine. Sest meil tükivad igal pool etteotsa mehed, kes arvavad, et kuna neil on kõige suurem suu ja isu, siis tunnevad nemad ka kõiki asju kõige paremini. Nõnda nad siis etendavad näitemängu ja jalgpalli, sest nad arvavad, et üks mäng ta kõik; nad müütavad vana rauda ja vanu maale, sest et mõlemad on vanad; nad hangeldavad maaga, majadega ja kas või taevatähtedega, sest nad arvavad, et kõik on ühesugused kinnisvarad; nad juhivad panku ja vürtspoode, sest ärid on ju mõlemad; nad kasvatavad kartuleid ja kaktusi, sest üks jumalavili ta kõik; nad armastavad koeri ja kas või kirpe, sest üks kui teine on koduloom; nad mängivad suurt osa pulliühingutes ja ka iludusvõistlusil, sest nad usuvad, et mõlemal pool on tegemist tõulise järeletuleva sooga; nad veaksid sisse kas või rästikuid ning välja mädamune, kui aga kõliseks kuld, veniks hõbe ja krabiseks paber. Ja kui rästikud ning mäda-
