See kõne direktori suust oli nii imelik, et Indrek pööras millegi pärast silmad kõrvale. Direktor hakkas selle peale naerma ja naerdes ütles ta:
„Ka teie olete nagu mõni noor neitsi, süüta ja puhas. Seda ma nägin kohe, aga härra Maurus peab ikka proovima, ikka proovima, kui keegi ühes selle Tigapuuga välja läheb. Sest Tigapuu, see pole enam neitsi, temal pole enam niisuke hingeõhk kui teil. Mitte sugugi niisuke. Oo, tema hingeõhku ma tunnen! Tema riietelgi on teine õhk, kui ta väljast tuleb. Teil on veel maa ja metsa hõngu, seda on teil,“ kiitis direktor ja pani esiti käe Indreku põlvele, kuna ta pärast katset tegi tema kätt silitada. Siis tõusis Indrek püsti.
„Ah jaa, warten sie, warten sie!“ ütles direktor nüüd. „Mis ma tahtsin küsida.“ Ta pani käe silmade ette, nagu mõtleks ta, aga Indrekule näis, nagu vahiks ta teda läbi harakil sõrmede. Natukese aja pärast ütles ta: „Õige! Aga kus on siis Tigapuu? Miks te mulle temast midagi ei räägi? Ma saatsin ju teid kahekesi. Kus tema on?“
„Teda ei ole,“ vastas Indrek.
„Kuis ei ole? Kus ta siis on?“ päris direktor. „Kas te siis ühes ei olnud?“
„Ei,“ vastas Indrek. „Tema läks ära.“
„Kuhu? Kuhu ta läks?“
„Ta ei öelnud kuhu.“
„Aga raha? Raha andsin ma ju teie kätte.“
„Minule jäi kakskümmend, tema sai nelikümmend,“ seletas Indrek.
„Teie suur loll!“ hüüdis direktor, aga tema hääles ei tundunud ei meelepaha ega etteheidet, vaid ainult nagu nalja ja naeru. „Selleks ma ju andsingi raha teie kätte, et ta kuhugi ei saaks minna,“ rääkis härra Maurus. „Selle neljakümnega, mis ta minult sai, poleks ta kuhugi läind. Aga nõnda oli tal kaheksakümmend. Jah, kaheksakümmend,“ kordas direktor ja ütles siis: „Aga sedagi on vähe, et sinna minna. Ta pidi veel kusagilt saama. Kas ta ehk teilt ei küsind või laenand? Muidugi küsis ta, ma näen seda teie näost. Tema küsib kõigi käest, ka härra Mauruse enda käest küsib, see on
