ma ju rumal. Kuid, palun,“ ütles kaupmees, nagu kardaks ta, et Indrek võiks vahele rääkida, mida see aga sugugi teha ei mõelnud, „miks sõimatakse mind siis rasvamaoks? Miks? küsin ma. Lehes seisab ju: kõigile, kõigile, kõigile, nii et ka minule. Kuidas võidakse süüta inimest nõnda teotada ja rahvast tema vastu üles hässitada. Sest see on hässitus, kui süüta inimesele öeldakse rasvamagu. Nüüd astub eile siia keegi vana tuttav sisse ja ütleb minule naljatades: ‚No, kuramus, kui soolikate puistamine lahti läheb, siis oled sina üks esimestest, va rasvamagu.‘ Mõistate? Hea küll, ütleme, ta naljatas, aga ega see päris nali ka ei olnud, sest varemalt võttis ta minu käest raamatu peale, ei maksnud ja mina andsin teise miravoisse. Muidugi teada, mis tuli: summa välja ja palk kinni, kuni minu oma käes. Kel oli õigus? Minul, iseenesestki mõista, aga nüüd ta tuleb ja tahab hakata mu soolikaid laskma. Ja mispärast? Mitte sellepärast, et ma ta palga lasksin kinni panna, sest selle on ta juba ammugi unustanud, on minuga peale seda pudeli õlutki kokku joonud, vaid et seal lehes seisab lottlõug ja rasvamagu. Need peavad olema noored inimesed, kes seda on kirjutanud, sest nad pole teadnud, et kõik maod pole sugugi rasvamaod, vaid looduse karistus, mis on süüta inimesele peale pandud. Minu isa oli juba täis storoova mees ja mina olen niisamuti, ega siis sellepärast või revoluutsioniga hakata minu soolikaid puistama.“
„Ega see siis vist ka nõnda polegi mõeldud,“ püüdis Indrek kaupmeest rahustada.
„Aga kuidas see siis on mõeldud?“ küsis kaupmees. „Te nagu koolitud ja targem inimene, annate teistele õpetust ja õpite ise edasi, seletage mulle ära, kuidas see on mõeldud, kui seal seisab rasvamagu ja minul on ka magu karistuseks ees? Seletage, ma võtan targema inimese õpetust.“
„Seal on mõeldud nähtavasti neid, kes on saanud oma rasvamao teiste inimeste higist ja vaevast,“ püüdis Indrek seletada. Aga see ei pidanud kaupmehe loogilise mõistuse ees põrmugi paika, sest ta ütles:
„Sellest ei seisa seal sõnagi. Lugesin mitmel kor-
