bab, homme ei luba. Nagu tuju, eeskiri või olukord. See on mul selge, sest ka mina kirjutan. Kirjastan ja kirjutan. Selleks niipalju nimesid, sest lugeja ei armasta alati sama inimese kirjutisi, lugeja armastab vaheldust. Nõnda siis Maarjamaa, Muremaa, Mõrumaa jne. Kirjanikul on nimi peaasi, iseäranis algajal. Nimi ongi, mis lugejat tõmbab, nimi kirjanikul ja kirjutisel, tähendab — pealkiri. See on kõik. Mis te võtate omale nimeks? Paas ei kõlba, on küll kõva, aga pole kibe ja mõru,“ naeris Viljasoo, näidates habemesasist laiu, kollakaid hambaid. „Minugi oma,“ jätkas ta, „on see mõni nimi? Viljasoo! Mis see ütleb meie aja inimesele? Mis ta ütleb vabrikutöölisele? Tema tahab, et nimi oleks nagu malakas, nagu kange sinep, nii et paneb hinge kinni, ajab silmad kipitama. Saaks niigi palju kanget ja kibedat, mis nimes, muu ruunab niikuinii tsensor. Vänget nime nähes ütleb lugeja kohe: see on see õige, ainult tsensor, võllanägu, ei luba läbi. Ja nõnda loeb ta pahnagi ainult hästi kange nime pärast.“
Viljasoo naeris jällegi ja kirtsutas nina, enne kui jätkas:
„Nii et mis nime te omale võtate…? Siiski, sellega on aega, võime aru pidada. Millal võiksite käsikirjad tuua? Mul oleks kohe tarvis. Pealkirjad paneme muidugi uued, ajakohased. Ja tasuga jääb, nagu ütlesin: valige ise siit põrandalt. Ning kõrged protsendid! Võite isegi näha, kuis minuga on: siin on mu kontor, ladu, ekspeditsioon, erakorter, võõrastetuba jne. Vahel on mul siin ikka pisut rohkem ruumi, aga täna hakkasin midagi otsima ja siis kukkusid mõned raamatuvirnad ümber. Siiski, pole viga, asi edeneb, rahvas loeb, rohkem pole vaja. Meie pole niikuinii midagi muud kui tulevikusõnnik, hea kui sedagi oleme. Ah jaa! Kas teil ei ole tuttavaid, kellele võiks raamatuid müüa, siis oleks teil honorar kindlustatud, võiksite ette saada. Hea honorar, sest protsent, nagu öeldud, on kõrge. Mis? Ei ole?“
„Paar inimest ja needki pole kirjandusesõbrad,“ vastas Indrek.
