„Aga oodaku, seda ma talle ei kingi, seda supilusikat nimelt. Pole laulatud ja viskab lusika nõnda ühes supiga lauale. Loen igapäev surmakuulutusi, küll ta siis teab. Tuleb tingimata tagasi.“
Perenaine püüdis teha vihast nägu, aga ometi oli omal peaaegu nutt varaks.
„Tuleb tingimata,“ kordas Indrek lohutavalt ja läks palitut selga ajama, et minna otseteed kirjastaja Viljasoo poole.
Viljasoo kontor asus vanaaegses kivimajas teisel korral. Sinna pääses läbi rõskust hõõgava koja, kitsa, hämaralise trepi ja südapäevalgi videvikulise koridori. Kui Indrek koputas uksele, hüüti seestpoolt talle vastu:
„Sisse, sisse! Uks on ju lahti!“
Indrek katsus ust avada, aga see andis ainult praokile.
„Lükake kõvemini,“ käskis hääl toast ja Indrek lükkaski, nii et mahtus lõpuks ukse vahelt tuppa. Nüüd oli tal kõik korraga selge: ukse liikumise takistuseks olid raamatud, mis seisid igal pool virnas — riiulitel, laual, toolidel, aknal, varjates valgust, diivanil, mis täitis nähtavasti ka aseme ülesannet, sest tema teises otsas seisis kokku keeratud triibuline vaip ja võidunud püüriga padi, põrandal, nii et Indrek jäi nõutult seisma, sest ta ei teadnud, kuhu tõsta jalga.
„Mis seal veel oodata või koputada, kui uks lahti,“ rääkis kirjastaja, kes luges laual raamatuvirnade vahel korrektuuri. „Ega siin pole mõni saksa maja, et koputad või kõlistad, kuni toatüdruk tuleb. Sisse, sisse, muud midagi… Istuge, silmapilk olen valmis, siis, trükikoda ei kannata.“
Indrek otsis paika, kuhu toetuda. Tool seisis teisel pool raamatuvirna ja oli pealegi veel ise raamatutega koormatud.
„Lükake raamatud kusagilt eest ära, küütige nad põrandale, neil ju ükskõik, kus nad on,“ õpetas korrektor Indrekut, kes katsus valida kuldse kesktee — muretses endale ruumi diivanil, kus raamatuvirn langes ümber ja mattis oma alla triibulise teki ja padja.
„Teil on raamatute ees hirmus suur aukartus,“ mui-
