mad ei saa õieti millestki aru või kuigi saavad, siis hoopis omal viisil. Näiteks, see proua siin. Tema on, võiks, öelda, haritud ja elutark inimene, on paarkümmend aastat teisi inimesi toitnud ja ükski neist pole sellepärast enneaegu surnud. Ainult koerad ei pea vastu, nende südamed lähevad rasva ja siis tuleb enneaegne surm. Praegune on tal kaheksateistkümne aastaga juba kolmas ja sellegi päevad on loetud. Tema õnnis mees — proua on ju lesk — suri ehk ka rasva, nagu koeradki, sest naistel on kas koer või mees, mees või koer umbes üks kama kõik.“
„Mis te siin räägite noore inimesele naistest ja koertest,“ ütles perenaine suppi serveerides naljatavalt.
„Härra Bõstrõi räägib meestest ja koertest, mitte naistest ja koertest,“ õiendas Indrek.
„Mina räägin seda,“ seletas vanamees, „et teie olete haritud ja elutark naisterahvas, pole oma toiduga ühtegi inimest veel tapnud, aga ometi ei saa teie inimesest põrmugi aru. Sest…“
„Kuis ei saa aru, kui oskan teda toita,“ küsis perenaine vahele. „Saan ju.“
„Ei saa,“ vaidles vanahärra vastu. „Mina lähen uksest mööda, lähen tõsiselt mööda, aga teie naerate, arvate, et ma teen nalja.“
„Muidugi nalja,“ vastas perenaine, „sunnite ainult vaese koera kaks korda ukse alla jooksma, see on kõik, sest tagasi tulete niikuinii ja sisse astute ka.“
„Siin ongi punkt, millest te aru ei saa,“ seletas Bõstrõi. „Ma tulen ju tagasi ja astun sisse ainult sellepärast, et mul oli jõudu mööda minna. Kui see päev kätte tuleks, et ma seda enam ei suuda, küll siis näete, et mina oma jalga üle teie läve ei tõsta. Lihtsalt ei tule, muud midagi. Mina ei taha enam midagi teha, mida olen sunnitud tegema. Vähemalt vanas easki tahan olla vaba ja iseseisev, niiöelda isevalitseja. Teised võitlevad isevalitsuse vastu, mina võitlen tema poolt.“
„Teie vabadusel ja isevalitsusel on kohe lõpp, kui mina hakkan surmakuulutusi lugema,“ naeris perenaine vastuseks.
