Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/6

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ei jäta, ega seda ole,“ kinnitasid teised poisid kooris ja tütarlapsed lõid rõõmu pärast käsi kokku, nagu kuulutaks hundav vabrikutoru mõnda suurt pidupäeva.

Indrek läks edasi. Siin-seal seisatasid inimesed kuulatades ja ümber vahtides, nagu otsiksid nad, kellega paar sõna vahetada, või nagu kardaksid nad midagi. Aga kui esimesele torule seltsis varsti teine, nagu lapsed seda asjatundlikult ennustanud, teisele kolmas, neljas ja veel enamgi, siis tuli inimesi, esijoones ikka naisi, hooviväravaistki välja, nagu oleks tänaval vabrikutorude kaja paremini kuulda või nagu peaks ühes kuulmisega midagi ka näha olema. Aga mahajäetud tänavate vaikuses ei näinud ükski midagi muud kui aga oma naabrit, kes kuulatas ja vahtis, nagu ta isegi, või mõnda vürtsipoodnikku, kes ootas ukse ees ostjat. Ainuke võõras näis siin olevat Indrek, aga tema teadis hundavatest vabrikutorudest esiotsa veel vähem kui kõik need teised. Tema teadis neist ainult niipalju, et nemad võtsid temalt sellegi rõõmu- ja õnneraasukese, mis ta esteks saanud veeloigus soperdavailt lastelt, sest torude ühesoodses, väsimatus ja lõikavas kogukisas tundus midagi kurjakuulutavat, peaaegu verist, mis ajas nukrusele.

Ühel hooviväraval jäi Indrek seisatama. Tuhmunud ja pragunenud värviga kaetud postil seisis sedel, milles muu seas lugeda: „Ontli meeste ehk naesterahvas võib saada odavalt ilusa toa.“ Aga Indrek pidi neid sõnu mitu korda lugema, enne kui taipas nende mõtte, sest lugedes kuulas ta kahe naise juttu, kes sirutasid rääkides teise korra akendest oma pead välja.

„Jumal seda küll teab, mis sest kõigest lõpuks tuleb, aina muud kui treigivad aga teised, aina lasevad aga auru välja,“ ütles noorem.

„Häda tuleb, mis muud,“ vastas vanem. „Kui tööd ei tehta, kes siis palkagi maksab.“

„Aga näe talvel said treigi eestki makstud,“ vaidles noorem vastu.

„Aga kui palju sai surma, kui palju haavata?“ küsis vanem.

6